Vabatahtliku sotsiaaltöö teoreetilisi käsitlusi
Vabatahtlikku sotsiaaltööd on seni Eestis üsna vähe uuritud. Samuti on raske täpselt määrata, kus läheb piir vabatahtliku töö ja vabatahtliku sotsiaaltöö vahel. Käesolevas artiklis tugineb autor oma diplomitöö materjalidele ja annab teoreetilise ülevaate vabatahtlikust sotsiaaltööst.
Vabatahtlikuks nimetatakse sellist tegevust kogukonna või selle üksikute liikmete heaks, mis hõlmab konkreetses kogukonnas kehtivatest lähiomaste normidest väljapoole jäävat kaasinimeste abistamist või muid selle kogukonna vajadustega seotud tegevusi (Seilenthal 1997, 51). Vabatahtliku töö võimalus on eriti oluline mittetulundusühingutele, kes pakuvad sotsiaalteenuseid. Sotsiaalteenused, mida pakuvad vabatahtlikud, on sageli klientide hinnangul erilise tähendusega: vabatahtlikud on palju enam orienteeritud rohujuure tasandile kui avaliku sektori töötajad. Neil on paremad infoallikad kui avalikel teenistujatel (näiteks seetõttu, et nad elavad samas piirkonnas, kus klientki), neil on samasugused kogemused nagu kliendil (mis on eneseabigruppide puhul oluline) või on neil tahtmine veeta kliendiga rohkem aega, kui ametnik seda endale lubada võib (Badelt 1989, 168).
Sotsiaalvaldkonnas töötavate vabatahtlike organisatsioonide ja vabatahtliku sotsiaaltöö teoreetiline ja empiiriline uurimine ja tema rollide määratlemine algas heaoluriikides 1970ndate aastate alguses (Kuhnle & Selle 1995, 1). Eri autorid kasutavad vabatahtliku sotsiaaltöö käsitlemisel erinevaid definitsioone. Ka eri riikides on vabatahtlikku sotsiaaltööd defineeritud erinevalt. See sõltub konkreetse riigi sotsiaalpoliitikast (konservatiivne/korporatiivne, liberaalne või sotsiaaldemokraatlik mudel), samuti majandusest, riigi ajaloolist, kultuurilisest eripärast, ühiskonna aktiivsusest ja religiooni rollist (Kuhnle & Selle 1995, 5; James 1989, 8). Lähtudes Eesti sotsiaalpoliitilisest, majanduslikust ja ajaloolisest taustast ning praegusest sotsiaalsüsteemist, väljendab vabatahtliku sotsiaaltöö definitsiooni kõige paremini Pestoffi sotsiaalsfääri kolmnurk (vt joonis 1). Rootsi politoloogiaprofessor Victor Pestoff’i sotsiaalsfääri kolmnurk (welfare triangle) sisaldab traditsioonilisi komponente: riik, turg ja kogukond/ühiskond. Pestoff asetab vabatahtliku kasumit mittetaotleva sektori kolmnurga keskmesse. See ei näita mitte vabatahtliku sektori keskset rolli sotsiaalsüsteemis, vaid viitab sellele, et kolmas sektor sisaldab nii turu-, riiklikku kui ka mitteformaalset elementi. Kolmas sektor sotsiaalsüsteemis on küll vabatahtlik ja mittetulunduslik ning enamasti eraorganisatsioon, kuid sisaldab ka avaliku teenuse pakkumist. Kuigi sotsiaalsfääri kolmas sektor on peamiselt mittetulunduslik, tuleb ka siin lähtuda kuluefektiivsusest ja reaalsest teenuste vajadusest (Svetlik 1995, 199-200).
Vabatahtlikuks nimetatakse sellist tegevust kogukonna või selle üksikute liikmete heaks, mis hõlmab konkreetses kogukonnas kehtivatest lähiomaste normidest väljapoole jäävat kaasinimeste abistamist või muid selle kogukonna vajadustega seotud tegevusi (Seilenthal 1997, 51). Vabatahtliku töö võimalus on eriti oluline mittetulundusühingutele, kes pakuvad sotsiaalteenuseid. Sotsiaalteenused, mida pakuvad vabatahtlikud, on sageli klientide hinnangul erilise tähendusega: vabatahtlikud on palju enam orienteeritud rohujuure tasandile kui avaliku sektori töötajad. Neil on paremad infoallikad kui avalikel teenistujatel (näiteks seetõttu, et nad elavad samas piirkonnas, kus klientki), neil on samasugused kogemused nagu kliendil (mis on eneseabigruppide puhul oluline) või on neil tahtmine veeta kliendiga rohkem aega, kui ametnik seda endale lubada võib (Badelt 1989, 168).
Sotsiaalvaldkonnas töötavate vabatahtlike organisatsioonide ja vabatahtliku sotsiaaltöö teoreetiline ja empiiriline uurimine ja tema rollide määratlemine algas heaoluriikides 1970ndate aastate alguses (Kuhnle & Selle 1995, 1). Eri autorid kasutavad vabatahtliku sotsiaaltöö käsitlemisel erinevaid definitsioone. Ka eri riikides on vabatahtlikku sotsiaaltööd defineeritud erinevalt. See sõltub konkreetse riigi sotsiaalpoliitikast (konservatiivne/korporatiivne, liberaalne või sotsiaaldemokraatlik mudel), samuti majandusest, riigi ajaloolist, kultuurilisest eripärast, ühiskonna aktiivsusest ja religiooni rollist (Kuhnle & Selle 1995, 5; James 1989, 8). Lähtudes Eesti sotsiaalpoliitilisest, majanduslikust ja ajaloolisest taustast ning praegusest sotsiaalsüsteemist, väljendab vabatahtliku sotsiaaltöö definitsiooni kõige paremini Pestoffi sotsiaalsfääri kolmnurk (vt joonis 1). Rootsi politoloogiaprofessor Victor Pestoff’i sotsiaalsfääri kolmnurk (welfare triangle) sisaldab traditsioonilisi komponente: riik, turg ja kogukond/ühiskond. Pestoff asetab vabatahtliku kasumit mittetaotleva sektori kolmnurga keskmesse. See ei näita mitte vabatahtliku sektori keskset rolli sotsiaalsüsteemis, vaid viitab sellele, et kolmas sektor sisaldab nii turu-, riiklikku kui ka mitteformaalset elementi. Kolmas sektor sotsiaalsüsteemis on küll vabatahtlik ja mittetulunduslik ning enamasti eraorganisatsioon, kuid sisaldab ka avaliku teenuse pakkumist. Kuigi sotsiaalsfääri kolmas sektor on peamiselt mittetulunduslik, tuleb ka siin lähtuda kuluefektiivsusest ja reaalsest teenuste vajadusest (Svetlik 1995, 199-200).
Pestoffi sotsiaalsfääri kolmnurk kujutab vabatahtliku sotsialtöö jaoks vajalikke tingimusi, selle ressursse ja tegevuspõhimõtteid. Riikliku sektori panus on finantsressursid, samuti vajaliku õigussüsteemi ja sotsiaalpoliitika olemasolu. Vabatahtlik sektor pakub tasuta tööd tegevaid vabatahtlikke, teadmisi, empaatiat ja altruismi. Kommertssektor toob sisse palgalised töötajad ning teenuste osalise või täieliku finantseerimise (Svetlik 1995, 200). |
Pestoffi käsitlust täiendab Kuhnle & Selle (1995, 19-21) vabatahtliku sotsiaaltöö definitsioon: Vabatahtlik sotsiaaltöö on heategev, tulu mittetoov sotsiaalteenuste osutamine kogukonna või selle liikmete heaks, mis hõlmab konkreetses kogukonnas kehtivatest normidest väljapoole jäävaid ülesandeid või inimrühmi ja mis ehitatakse üles võrdsele suhtele abistaja ja abistatava vahel. Psühholoogiliselt on see sõltumatu vahekord.
Eesti sotsiaaltöö I kongressil 1997. aastal käsitles seda teemat Riina Kiik, tutvustades oma magistritöö tulemusi. Vabatahtliku sotsiaaltöö all mõistetakse sotsiaalse suunitlusega tegevust, mille eesmärk on ennetada või lahendada sotsiaalseid probleeme. Tegevus on suunatud indiviidide ja gruppide heaolu suurendamisele. Tööd teevad kas vabatahtlikud mõne organisatsiooni raames või vabatahtliku organisatsiooni poolt palgatud inimesed. Eristatakse otsest (abiandmine inimese heaolu ja elukvaliteedi parandamiseks) ja kaudset (avaliku arvamuse kujundamine) vabatahtlikku sotsiaaltööd (Kiik 1998, 237).
Vabatahtlik sotsiaaltöö Eesti kolmanda sektori organisatsioonide igapäevases tegevuses toimub projektide ja avalike teenuste osutamise teel. Projektitöö ja avalike teenus te osutamine annab küll võimaluse organisatsiooni jätkusuutlikuks eksisteerimiseks, kuid samas allumine avaliku sektori reeglitele ja sõltuvus riiklikust finantseerimisest muudab küsitavaks kolmanda sektori organisatsioonide iseseisvuse ja vastutusvõime. Nendest heaoluriikide senistest kogemustest on võimalik õppida ning eelkõige just selleks, et vältida negatiivseid kogemusi ja arenguid.
Kasutatud kirjandus
Badelt, C. (1989). Government versus Private Provision of Social Services: The Case of Austria. Teoses: James, E. (editor) The Nonprofit Sector in International Perspective. Studies in Comparative Culture and Policy. Oxford University Press. New York.
James E. (editor) (1989). The Nonprofit Sector in International Perspective. Studies in Comparative Culture and Policy. Oxford University Press. New York.
Kiik, R. (1998). Vabatahtlik sotsiaaltöö Põhjamaades. Teoses: Eesti Sotsiaaltöö I Kongress Sotsiaaltöö muutuvas ühiskonnas. Ettekanded. Tallinn.
Kuhnle S. & Selle, P. (1995). Government and Voluntary Organizations. A relational perspective. Avebury. Aldershot. England.
Seilenthal, A. (1997). Sotsiaalametnike ja vabatahtlike abistajate koostöö võimalikkusest. Teoses: Eesti Sotsiaaltöö I Kongress. Ettekannete teesid. Tallinn
Svetlik I. (1995). The voluntary sector in a post-communist country: the case of Slovenia. Teoses: Kuhnle S. & Selle, P. Government and Voluntary Organizations. A relational perspective. Avebury. Aldershot. England.
Autor: Ester Liinak
Avaldatud: ajakiri Sotsiaaltöö nr 1/2003